Näide Hollandist
Biomanipulatsiooni meetodit kirjeldati esmakordselt Tšehhis, kuid praeguseks on kujunenud maailmas juhtivaks jõuks Holland. Seal on toimunud palju sellelaadseid töid ja nimekaid rahvusvahelisi konverentse (neist on osa võtnud ka EMÜ Limnoloogiakeskuse töötajad).
Enamasti on tulemused positiivsed väiksemates ja madalamates järvedes, kus on parem saada kontrolli ökosüsteemi üle. Näiteks püüti Hollandi kahest väiksest (1-5 ha) järvest välja plankton- ja bentostoidulised kalad ning kahe kuu jooksul toimus zooplanktonis nihe suuremate mõõtmetega liikide poole. Selle tagajärjel muutus fütoplanktoni biomass ja suurenes vee läbipaistvus. Suuremateks zooplankteriteks osutusid Daphnia magna (foto 7), D. pulex, D. hyalina. |
Enne biomanipulatsiooni oli läbipaistvus Secchi kettaga 0,1-0,15 m, see suurenes 60-80 %.
Enne puudus veesisene taimestik, kuid pärast meetodi rakendamist need ilmusid. Siis tekkis teine oht, kuna ülemvõimu saavutas makrofüüt Elodea canadensis (foto 8), mis on ka meie vetes väga levinud liik ja näitab tugevat eutrofeerumist. Sellised veekogud, kus kasvab Elodea, on rekreatsiooniks kasutamatud, kuna vaba vett on väga vähe. |
Selles Hollandi veekogus, tekkiski niisugune olukord ja pealegi levisid ohjeldamatult teod, nagu näiteks Lymnaea peregra (foto 9), sest puudusid nendest toitujad- karplased. See teoliik on tuntud vaheperemees linnuparasiidile, trematoodile Trichobilharzia ocellata (foto 10). Nende tserkariidid (imiusside vastsed, ujuvad vees) puutudes kokku inimese nahaga põhjustavad dermatiiti ja sügelust. Seepärast pidi uuesti järve laskma tigusid söövaid kalu nagu särg.
Makrofüütide katvuse suurenedes saavutati olukord, mil tunduvalt vähenes vees lämmastiku kontsentratsioon. Kuid see taastus juba 2-3 aasta pärast. Seevastu fosfori kontsentratsioon ei muutunud oluliselt. Kui arvestada teoreetilist sõltuvust fosfori ja klorofüll a kontsentratsiooni vahel, mille järgi saab teada, kas fosfor on veekogus limiteerivaks faktoriks või mitte, siis Hollandi eksperimentides oli väga vähestel juhtudel peale ökoloogilist manipulatsiooni olukord, mil produktsiooni piiras fosfor. Enamasti oli selleks valgus, zooplanktoni surve või lämmastik. Sageli ebaõnnestub biomanipulatsioon, sest fütoplanktoni liigid, mis selles veekogus olid võimust võtnud, on sinivetikad. Need on enamatel juhtudel niitjad ja ummistavad kladotseeride toitumisaparaadi. Peale selle on nende mõõdud loomsele hõljumile ebasobivad. Läbimõõt küll sobib, kuid üks mõõde on liiga suur. Näiteks võivad niitjate vetikate pikkused olla >100 µm, kuid zooplanktonile sobivad vaid keskmiselt kuni 40 mikroni suurusega osad. |
Näide Taani järvedest
Järvedes erineva aineringe tüübiga võivad olla ökoloogilistel meetmetel erinevad tulemused.
Näiteks kolmes Taani järves olid tulemused erinevad. Neist madalaima troofsustasemega järves, kus domineerisid sini- ja ränivetikad aitas 50% lepiskalade ärastamisest ja tulemusena toimusid ökosüsteemis põhjalikud muutused paremuse poole. Nende muutuste hulgas suurenes läbipaistvus ja vähenes oluliselt fosfori kontsentratsioon vees.
Eutroofses sinivetikate domineerimisega järves toimusid väga väikesed muutused peale isegi 78% lepiskalade eemaldamist.
Kolmandas hüpertroofses rohevetikate domineerimisega järves kõigi kalaliikide täiendamine ja 16% kala biomassi ärastamine muutis küll oluliselt elustiku struktuuri, kuid ei muutnud fosfori kontsentratsiooni vees.
Näiteks kolmes Taani järves olid tulemused erinevad. Neist madalaima troofsustasemega järves, kus domineerisid sini- ja ränivetikad aitas 50% lepiskalade ärastamisest ja tulemusena toimusid ökosüsteemis põhjalikud muutused paremuse poole. Nende muutuste hulgas suurenes läbipaistvus ja vähenes oluliselt fosfori kontsentratsioon vees.
Eutroofses sinivetikate domineerimisega järves toimusid väga väikesed muutused peale isegi 78% lepiskalade eemaldamist.
Kolmandas hüpertroofses rohevetikate domineerimisega järves kõigi kalaliikide täiendamine ja 16% kala biomassi ärastamine muutis küll oluliselt elustiku struktuuri, kuid ei muutnud fosfori kontsentratsiooni vees.
Vaadeldavatel juhtudel põhjustasid biomanipulatsioonile reageeringute erinevuse järgmised põhjused:
1. vetikate liigilise koosseisu ja arvukuse erinevused ning samuti veehulkade erinevus
2. settesse vajunud vetikaliikide aine kadude erinevast määrast. Vetikakooslus oli enne ja pärast biomanipulatsiooni erinev
3. järvede erinevas isepuhastusvõimes
1. vetikate liigilise koosseisu ja arvukuse erinevused ning samuti veehulkade erinevus
2. settesse vajunud vetikaliikide aine kadude erinevast määrast. Vetikakooslus oli enne ja pärast biomanipulatsiooni erinev
3. järvede erinevas isepuhastusvõimes
Näide Eestist
Tervendamist katsetati ka Ermistu järvega Tõstamaal, kus oli plaanis eelkõige suurendada kalastiku koosseisu ja produktiivsust.
Antud järves taheti vahetada välja kogu kalastik. Selleks püüti järv alla lasta ja peale muda ärastamist asustada vääriskaladega. Järve allalaskmine ebaõnnestus, kuna arvestused olid valed. Nii ei hävinud lokaalne kalastik. Peale neid töid hakati muda välja pumpama, kuid tehti seda rabapinnasesse, kust see valgus tagasi järve. Seejärel tõsteti taas veepinda ja jäeti asi sinnapaika. |
Praeguseks on Ermistu järv makrofüüdijärv, mis on kaetud ca 100 % mändvetikaliikidega Chara ja Nitella. Taolises olukorras on järv väga raskesti kalanduse seisukohast majandatav ja ka taastamistööd sisuliselt ebaõnnestusid.